E-ITSPEA 3: Uus meedia...?
Traditsioonilise meedia uued kuued: ERR-i edu ja kohalike lehtede digitaalne vaev
Tänapäeva meediamaastikul ei ole küsimus enam selles, kas olla uues meedias esindatud, vaid kuidas seal ellu jääda ja asjakohane püsida. Traditsioonilised väljaanded, mille juured ulatuvad pabertrüki või lineaarse televisiooni aega, seisavad silmitsi väljakutsega: kuidas kanda oma autoriteet üle keskkonda, kus tähelepanu on lühike ja konkurents globaalne. Lev Manovich on oma teoses "The Language of New Media" märkinud, et uus meedia ei ole lihtsalt vana meedia kolimine arvutiekraanile, vaid see eeldab interaktiivsust ja andmebaasipõhist lähenemist (Manovich, 2001). Selles postituses analüüsin ühte õnnestunud ja ühte vähem edukat näidet Eesti meediamaastikult.
Oskuslik uue meedia kasutus: Eesti Rahvusringhääling (ERR)
ERR on suurepärane näide sellest, kuidas riiklik ringhääling on suutnud end transformeerida moodsaks multimeediaorganisatsiooniks. Nende tugevus ei seisne ainult uudisteportaali kiiruses, vaid ökosüsteemis, kuhu kuuluvad voogedastusplatvorm Jupiter, mobiilirakendused ja aktiivne sotsiaalmeediakasutus.
Erinevalt paljudest teistest on ERR mõistnud, et uus meedia nõuab sisu kohandamist platvormile. Näiteks saade "Pealtnägija" ei piirdu vaid kolmapäevaõhtuse telemagasiniga, vaid toodab sotsiaalmeediasse lühiklippe, interaktiivseid graafikuid ja järelarutelusid. See on viinud olukorrani, kus digitaalne väljund toetab põhikanalit, mitte ei ole selle lahja koopia. Kantar Emori 2023. aasta uuringu kohaselt on ERR-i portaal Eesti üks usaldusväärsemaid ja külastatavamaid kanaleid just tänu oma tehnilisele võimekusele ja sisu kättesaadavusele (Kantar Emor, 2023).
Lahja esitlus uues meedias: Kohalikud lehed (näitena Põhjarannik)
Teisel pool spektrit asuvad paljud kohalikud lehed, näiteks Põhjarannik (või sarnased regionaalväljaanded), mis on jäänud kinni "paberlehe digipeegli" staadiumisse. Kuigi neil on olemas veebiportaalid ja Facebooki lehed, mõjuvad need sageli staatiliselt. Sisu on lukustatud range maksumüüri taha ilma igasuguse lisaväärtuseta (nagu videod, taskuhäälingud või interaktiivsed kaardid), mis muudaks digitaalse tellimuse ahvatlevaks.
Nende sotsiaalmeediakasutus piirdub sageli vaid artiklite linkide automaatse postitamisega, kus puudub dialoog lugejaga. Kui traditsioonilises kanalis (paberleht) on neil tugev identiteet ja lojaalne lugejaskond, siis uues meedias kaovad nad suurte portaalide varju, suutmata pakkuda uue meedia spetsiifilist kasutajakogemust. Huvitav faktina võib märkida, et Põhjarannik võitis 2022. aastal Euroopa parima digitaalse kohaliku lehe auhinna (Innovation in Local Media Award), kuid igapäevakasutuses see innovatsioon lugejani paraku ei jõua.
Kokkuvõte
Edu uues meedias nõuab julgust eksperimenteerida ja investeerida tehnoloogiasse. Nagu rõhutavad meediaeksperdid, ei ole digitaalne väljund lihtsalt "lisakanal", vaid peamine koht, kus kujuneb tuleviku auditoorium.
Allikad:
Manovich, L. (2001). The Language of New Media. MIT Press.
Kantar Emor. (2023). Meediabrändide usaldusväärsuse uuring.
ERR-i aastaaruanne 2023 ja arengukava.
Comments
Post a Comment